Elu on raske.
See on suur tõde, üks suurimatest. See on suur tõde, kuna seda tõeliselt mõistes ületame selle. Kui teame, et elu on raske – kui me tõepoolest mõistame ja aktsepteerime seda –, siis pole elu enam raske. Sest kord omaks võetuna kaotab fakt, et elu on raske, oma tähtsuse.
Enamik inimesi ei mõista täielikult seda tõsiasja, et elu on raske. Selle asemel kurdavad nad peaaegu lakkamatult, vaikselt või valjuhäälselt, oma tohutute probleemide üle, oma kohustuste ja raskuste üle, justkui elu üldiselt oleks kerge, justkui elu peaks olema kerge. Vaikselt või valjuhäälselt väljendavad nad oma usku, et nende raskused kujutavad endast erilist liiki kannatust, mida tegelikult ei peaks olema ning mis millegipärast on kaela saadetud just neile – või siis nende perekonnale, hõimule, klassile, rahvusele, rassile või isegi kogu inimsoole –, kuid mitte teistele. Ma tunnen seda kurtmist, sest olen ka ise kuulunud kurtjate ridadesse.
Elu on probleemide jada. Kas me tahame nende üle hädaldada või neid lahendada? Kas me tahame õpetada ka oma lapsi neid lahendama?
Põhiline töövahend, mida me eluprobleemide lahendamiseks vajame, on distsipliin. Ilma distsipliinita ei suuda me midagi lahendada. Mõningase distsipliiniga suudame lahendada mõningad probleemid. Täieliku distsipliiniga suudame lahendada kõik probleemid.
Elu teeb raskeks asjaolu, et probleemidele vastu astumine ja nende lahendamine on valuline protsess. Probleemid, olenevalt nende iseloomust, tekitavad meis frustratsiooni, muret, kurbust, üksildust, süütunnet, kahetsust, viha, hirmu, ärevust, ahastust või lootusetust. Need on ebameeldivad tunded, tihti väga ebameeldivad, tihti sama valusad kui ükskõik milline füüsiline valu, vahel võrdväärsed isegi kõige hullema füüsilise valuga. Õigupoolest selle valu tõttu, mida sündmused või konfliktid meis kõigis esile kutsuvad, nimetamegi neid probleemideks. Ning kuna elu asetab meie ette lõputu rea probleeme, ongi elu alati raske ja lisaks rõõmule täis ka valu.
Ometi peitub just probleemide teadvustamise ja lahendamise protsessis elu mõte. Probleemid on proovikivi, mis võimaldab eristada edu ja läbikukkumist. Probleemid nõuavad meilt julgust ja tarkust, või veelgi enam, nad tekitavad meis julgust ja tarkust. Ainult probleemide tõttu areneme vaimselt ja hingeliselt. Kui soovime aidata kaasa inimhinge kasvule, peame arendama ja panema proovile inimese suutlikkust lahendada probleeme, nagu me kooliski esitame lastele ettekavatsetult probleeme lahendamiseks. Probleemidega tegelemise ja nende lahendamise valu on see, mille abil me õpime. Nagu on öelnud Benjamin Franklin: “Asjad, mis teevad haiget, annavad õpetust.” Just sel põhjusel õpivad elutargad inimesed probleeme mitte kartma, vaid isegi heal meelel tervitama, ning tervitama ka probleemidega koos käivat valu.
Enamik meist pole nii elutargad. Kaasnevat valu kartes püüab peaaegu igaüks meist suuremal või vähemal määral probleeme vältida. Lükkame asju aina edasi, lootes, et kõik laheneb iseenesest. Ignoreerime oma probleeme, unustame neid, teeskleme, et neid pole olemas. Võtame isegi sisse mitmesuguseid aineid, mis aitavad meil end valu vastu tuimestades unustada probleemid, mis valu põhjustavad. Püüame probleemidest mööda hiilida, selle asemel et neile vastu astuda. Püüame pigem nende eest pääseda kui neid kannatades ületada.
Niisugune kalduvus vältida probleeme ja neis sisalduvat kannatust on kõigi vaimsete häirete ja haiguste alus. Kuna aga enamikul meist on suuremal või vähemal määral selline kalduvus, siis on ka enamik meist suuremal või vähemal määral vaimselt haiged. Mõned meist võtavad oma probleemide ja nende poolt põhjustatava kannatuse vältimiseks tarvitusele lausa äärmuslikke meetmeid, minnes kergema väljapääsu otsinguil kaugele eemale kõigest, mis on ilmselgelt hea ja mõistlik, ning luues elamiseks kõige keerulisemaid fantaasiaid, vahel kuni reaalsuse täieliku eitamiseni. Nagu Carl G. Jung on lühidalt ja tabavalt öelnud: “Neuroos on alati põhjendatud kannatuse aseaineks.”
Kuid lõpuks muutub aseaine ise valulisemaks kui põhjendatud kannatus, mille vältimiseks see appi võeti. Neuroosist endast saab suurim probleem. Tavaliselt püüavad paljud siis seda valu ja probleemi omakorda vältida, ehitades nii vanadele neuroosidele otsa üha uusi ja uusi. Õnneks jätkub mõnedel siiski piisavalt julgust oma neuroosidele näkku vaadata ning hakata – tavaliselt psühhoteraapia abiga – õppima, kuidas elada läbi põhjendatud kannatust. Igal juhul võib öelda, et vältides probleemidega tegelemisest tulenevat põhjendatud kannatust, väldime ka arenemist, mida probleemid meilt nõuavad. Just sel põhjusel peatub meie areng kroonilise vaimuhaiguse puhul, me tardume paigale. Ning kui ei järgne ravi, hakkab inimhing närbuma.
Seepärast sisendagem parem enesesse ja oma lastesse teadmisi, kuidas saavutada vaimset ja hingelist tervist. Pean siin silmas, et peaksime selgeks tegema iseenesele ja oma lastele, et kannatus on vajalik ja seega ka väärtuslik, et on vaja probleemidele vahetult vastu astuda ning kogeda sellega kaasas käivat valu. Olen juba öelnud, et põhiline töövahend, mida me eluprobleemide lahendamiseks vajame, on distsipliin. Peagi saab selgeks, et see töövahend koosneb kannatamise tehnikatest, mille abil saame elada probleemide valulikkust läbi viisil, mis võimaldab nendega ammendavat tegelemist ja nende edukat lahendamist, ise kogu protsessi käigus õppides ja arenedes. Kui õpetame iseendile ja oma lastele distsipliini, õpetame neile ja iseendile nii oskust kannatada kui ka oskust areneda.
Millised on selle töövahendi koostisosad, millised on need kannatamise tehnikad ja viisid probleemide valulikkuse konstruktiivseks läbielamiseks, mida ma kokkuvõtvalt nimetan distsipliiniks? Neid on neli: rahulduse edasilükkamine, vastutuse omaksvõtmine, pühendumine tõele ja tasakaalustamine. Nagu järgnevalt selgub, pole tegu kaugeltki mitte keeruliste võtetega, mille rakendamine nõuaks pikaajalist harjutamist. Vastupidi, tegu on lihtsate oskustega, mida enamik lapsi juba kümnendaks eluaastaks hästi valdab. Kuid ometi unustavad presidendid ja kuningadki omaenese õnnetuseks sageli neid tarvitusele võtta. Küsimus pole siin mitte nende oskuste keerukuses, vaid tahtmises neid kasutada. Sest need on vahendid valuga võitlemiseks, mitte aga selle vältimiseks, ning kui keegi püüab põhjendatud kannatusi vältida, hoidub ta ka niisuguste vahendite tarvitamisest. Seepärast asume pärast kõigi nelja oskuse põhjalikku analüüsimist raamatu järgmises osas uurima armastust – tahet neid oskusi kasutada.